Entertainment & Media

Pilk_Acta-Semiotica-2010_vol-7.pdf

Description
Artikkel lähtub mõningatest Jakob von Uexkülli ja Jean-Paul Sartre’i mõistetest, mille abil saab mõelda loodust ja selle liikmeid omaenese vaatepunkti omavatena, nii et nad “vaatavad” üksteist ja meid, inimesi. Kasvava anonüümsuse ajastul inimese ja
Published
of 11
All materials on our website are shared by users. If you have any questions about copyright issues, please report us to resolve them. We are always happy to assist you.
Related Documents
Share
Transcript
   Acta Semiotica Estica VII Pilk  1    Margus Ott Artikkel lähtub mõningatest Jakob von Uexkülli ja Jean-Paul Sartre’i mõistetest, mille abil saab mõelda loodust ja selle liikmeid omaenese vaatepunkti omavatena, nii et nad “vaatavad” üksteist ja meid, inimesi. Kasvava anonüümsuse ajastul inimese ja tema keskkonna suhetes (näiteks toiduainetööstus jm) on paslik välja arendada (või värskendada) mõistelist raamistust, millega käsitleda elusolendite subjektiivsust, enesekohasust. See võiks tugevdada ja põhjendada ökoloogilise liikumise taotlusi. Märksõnad : omailm, agentsus, ökoloogia Käesolev artikkel on ajendatud küsimusest, kuidas põhjendada öko-loogilist mõtlemist ja tegutsemist ontoloogiliselt. Sel eesmärgil uurin ma kõigepealt, kuidas olend ülepea on. Ma püüan Uexkülli abil näidata, et olend põhineb kahekordsel lõhel: esiteks sellel, mis eristab teda oma paarilistest ja ümbrusest, ning teiseks tema enese seesmisel lõhel. Need kaks lõhet määratlevad kumbki omal moel olendi enesekohasuse, vaatepunkti, subjektsuse või laias mõttes teadvuse. Seejärel ma üritan Sartre’i abil esiteks näidata, et olendi “sees-mine” (ja ka “väline”) lõhe on olemuslikult ajaline ja muunduv, ning teiseks, et kitsas mõttes eneseteadvus, mis on omane inimesele, tekib üheskoos samasuguse teadvuse asetamisega kelleski teises: algselt eeskätt teises inimeses ja seejärel üldse teistes olendites (ma ise tekin siis, kui tunnen endal teise pilku). Siis ma püüan näidata, et inimese eneseteadvus ongi võimalik tänu sellele, et ta võib omistada enesekohasust põhimõtteliselt kõi-gele ehk teisisõnu, asetada ennast suvalisse teise vaatepunkti. Ja muud vaatepunkti inimesel polegi kui oma vaatepunkti pidev nihku-mine teistele ja teisale, pilk rändamas ja peegeldumas üle kosmose. 1  Artikli aluseks on ökosemiootika suveseminaril Soomaal 2. augustil 2009  peetud ettekanne.  272  Margus Ott Sel moel ma katsungi näidata, et hoolitsus teiste eest ja hoolimine teistest kuulub inimese enda olemuse tuuma, nii et ökoloogiline hoiak on selles mõttes inimesele loomuomane. Agentsuslõhe: lõhe olendite sees ja vahel. Uexkülli funktsionaalne tsükkel Uexkülli “funktsionaalne tsükkel” (Uexküll 1982: 32) määratleb olendi omailma  ning näitab, et olend tajub  eeskätt seda, millele ta saab oma tegutsemises mõjuda , ning teisipidi muidugi, et ta saab oma tegutsemises mõjuda eeskätt sellele, mida ta saab tajuda. Uexkülli funktsionaalne tsükkel aitab välja tuua olendite kaks iseloomulikku lõhet. Esiteks on vahe olendi  ja tema paarilise  (“subjekti” ja “objekti”) vahel. Teiseks on nii olend kui paariline ise seesmiselt lõhestatud: funktsionaalses tsüklis on esindatud tajumise   ja toimimise  kaar ehk (1) ühest küljest   on olendis tegutsemisorganid  ja efektorid ning paarilises tegutsemispidemed (toimimisekaar) ning (2) teisest küljest   on paarilises märkamispidemed ja olendis retsep-torid ja märkamisorganid (märkamisekaar). 2  Ühest küljest ilmnevad olendile paarilisest ainult üksikud märkimisväärsed tunnused, millest ühed on olulised tegutsemise ja teised tajumise jaoks. Ülejäänud osa paarilisest moodustab Uexkülli sõnutsi eristamatu “vastasstruktuuri” ehk “objektiivse ühendava struktuuri” ( Gegenge- füge ; ingl k objective connecting structure ). Teisest küljest vastavad sellele olendi enese kaks aspekti, märkamine ja tegutsemine ehk tajumine ja liigutamine. Olend tajub ka endast ainult üksikuid tajumise ja tegutsemise jaoks olulisi aspekte, aga nende ühendus  jääb segaseks-sulanduvaks 3 , nii et Uexkülli vaimus võiks selle jaoks vermida uue mõiste “omastruktuur” ehk “subjektiivne ühendav struktuur” (  Eigengefüge ).  Need kaks lõhet või vahet on lahutamatult teineteisega seotud: olend eristabki end paarilisest selle kaudu, et tema tajumine ja 2  Näiteks tütarlapse (olend) ja lille (paariline) funktsionaalne tsükkel: tegutse-misorgan (neiu aju motoorsed keskused) > efektor (lihased) > toimimispide (lillevars) > märkamispide (õis) > retseptor (silm, nina, kompimine) > märkamisorgan (aju tajukeskused) > tegutsemisorgan jne. 3  See, et teadvusel ei ole täpselt piiritletud keskset instantsi, vaid et ta on “laiali määritud”, on oluline teema nt Daniel Dennettil (1991).   Pilk 273 liigutamine on eristatud, nii et saabuvale impulsile ei järgne mehaa-niline tagajärg, vaid sisendi ja väljundi vahel toimub infotöötlus, mille varal lisandub väljundisse mingi annus määramatust, mis on seda suurem, mida keerukam on olend. Ning teisipidi, mida mitmekesisem on olendi tajumine ja liigutamine, mida selgem on nende kahe vahe, seda aredamalt on ta paarilistest eristatud. Olend, kes suudab läbi käia rohkemate ja mitmekesisemate paarilistega, on individualiseeritum, keerukama sise- ja väliskeskkonnaga. Ajalõhe. Sartre’i eneses- ja eneseleolu kui kaks pingeastet Milline on aga olendi kui agendi olemise viis? Kui me räägime inimagendist, siis J.-P. Sartre kasutab tema kohta mõistet “enesele-olu”, mida ta vastandab “eneses-olule”.  4  Enesesolu on asja moodi ja eneseleolu on teadvuse moodi olemine. Ehk Sartre’i sõnadega täpsemini öeldes, eneses-olu   on  see, mis ta on, ja on see, mis ta on ; see on olemine ilma seesmise distantsita, ilma enesevahekorrata, monoliitne käesolev esinemine, milles kõik on ammendavalt antud. 5  Uexküllilikus mõttes puuduks sellises olemises lõhe tegutsemise ja märkamise kaarte vahel. Enesele-olu  aga on distants enese suhtes, enesele pöördumine, taandamatu lõhestatus, muundumine, mis käesolevalt ei ole midagi, vaid on “eimiski”. Enesele-olu on pidev muundumine, mis pole iial määratletav sellena, mis ta on, mingi valmis asja või seisundina, mis oleks temas “endas”. Ta on alati “endast väljas”, “ek-staatiline”. Kogu käesolev antus on eneses-olev ning enesele-olu on määratletav kui distantseerumine  sellest, kui eneses-olu “polestamine” ( néantisation ). See annab meile agendi tähenduse olemuslikult ajalisena: eneseleoluna on ta see, mis ei saa iial samastuda millegi valmisolevaga, kellegi teisega ega isegi iseendaga, vaid on määratud pidevasse muundumisse, muuks-   4  Eesti keeles vt Sartre’i filosoofia kohta nt Jean-Paul Sartre (2007), Tarmo Tirol (2009a; 2009b) ja Vivian Bohl (2004). 5  See läheneb Bergsoni aine-käsitlusele: aine on puhas käesolu, kõik on temas käesolevalt antud (kuigi me muidugi ei pruugi kõiki tema aspekte tunnetada), ainel puudub igasugune “varjatud võime”. Vt Bergson 2007: 201–203; Deleuze 2008: 37–38.  274  Margus Ott saamisse. Ehk teisisõnu, agendi seesmine lõhe on ajaline lõhe, “ajavahe” 6 . Eneseleolu ei samastu oma minevikuga, vaid asetab end just ni-melt sellena, mis ei ole  enam see, mis ta oli. Ta kuulub küll sellega kokku, ent ei samastu sellega. Igal hetkel ta jätkuvalt n-ö tühistab seda, eristab end sellest. Minevik võib tunduda rusuvalt muutumatu, aga juba kasvõi näiteks see fakt, et ma kahetsevalt või siis igatsevalt tema poole pöördun, väljendab tegelikult seda, et ma ei ole  oma minevik. Sama kehtib ka tuleviku kohta: eneseleolu ei ole  veel see, milleks ta saab. Ta kuulub küll sellega kokku, ent ei samastu sellega. Kui mingi tulevik on saavutatud, on ta sellesamaga ühtlasi  juba tühistatud, ja on juba avanenud uus tulevik. Minevik ja tulevik on eneseleolu seisukohalt muidugi erinevad, aga meie jaoks on  praegu oluline see, et eneseleolu kuulub küll nendega kokku, ent eristub neist. Enesele-olu eristamis- ehk polestamisjõul on erinevad pinge-astmed : ühes otsas muutuks enesele-olu niivõrd intensiivseks, et see saaks justkui ise asjaks, millekski eneses-olevaks. See oleks olukord, kus ma olengi see, kes ma olen, ent oleksin ühtlasi endast teadlik. See aga on vastuoluline, kuna teadvus on Sartre’i järgi just nimelt eneses-olu tühistamine. Intensiivsusskaala teises otsas muu-tuks aga enseleolule omane muundumine nii jõuetuks ja nõrgaks, et minevik näib teda kinni püüdvat ja alla neelavat. Kui harilikult on eneseleolul jõudu minevik endast eristada ja maha jätta, siis nüüd näib see nätskelt tema külge kleepuvat (vt Sartre 2008: 646–662).  Niimoodi me võiksime ütelda, et puhas eneseleolu ja puhas enesesolu pole muud kui eneseleolu erinevad intensiivsusastmed ehk vastavalt kõrge ja madal intensiivsus. 6  Tõepoolest, taju ja liigutuse aspekti eristamine ja keerustumine väljendub ka suuremas potentsiaalses viivituses ärrituse ja reaktsiooni vahel: aktsioon ei  pikene otsekohe ja automaatselt reaktsiooniks (nii nagu see toimub nt valguse murdumisel õhust vette), vaid nende vahele tekib väesolev (virtuaalne) viivitus, nii et saabuvale aktsioonile võidakse vastata erinevate reaktsioonidega. See loogiline viivitus võib käesolevalt väljenduda jalamaidsemas või tagasihoi-tumas tegevuses (vt Bergson 2007: 26–28).   Pilk 275 Teisele-olu ja pilk Sartre toob “Olemises ja eimiskis” kõigepealt välja mudeli, kus eneseleolu käib läbi enesesoluga umbes nagu teadvuslik olend manipuleerib asjadega. Ent selline vahekord on tuletatud ning selle aluseks on eneseleolu läbikäimine teise eneseleoluga, mida võib nimetada tema teisele-oluks . Uexküllilikes terminites väljendudes  pole nüüd ainult olend seesmiselt lõhestatud, vaid ka tema paariline on seda; tema paarilisel on samasugune ontoloogiline struktuur enesele-olevana kui temal. Sartre kirjeldab seda pilgu  mõiste kaudu (2008: 292–345). Kujutlegem olukorda, et ma luuran koridoris ukse taga ja piilun läbi lukuaugu, mis toas toimub. Ma olen uppunud oma tegutsemise sisse, ma ei ole selle juures endast teadlik, vaid ma lihtsalt piilun (ükskõik, mis eesmärgil ma seda ka ei teeks — uudishimu, armu-kadedus või mis iganes). Järsku ma aga kuulen, et koridoris naksa-tab põrandalaud. Keegi on seal! Mind vaadatakse! Ma olen tema  pilgus! Mu teadvus muutub silmapilkselt ja saab eneseteadvuseks kitsas mõttes, nii et ma olen eksplitsiitselt endast teadlik. Ma tajun teise pilku ilma, et ma näeksin teise silmi või et ma üldse teda näek-sin. Sest pilk pole füüsiline nähtus — teisele otsa vaadates ei näe ma algselt ja enamasti tema silmi, vaid näen tema pilku, näen vahetult teist olendit, teist enesele-olu (ja silmade kui objektide nägemiseks tuleb teha lisapingutus). “Pilk” märgib eneseteadvuse nihet. See tähendab, et eneseteadvus ja teadvus teisest “enesest” teki-vad ühekorraga. Või rangemalt öeldes: enesele-olu ja teise enesele-olu asetamine käivad üheskoos. 7  Teise enesele-olu asetamine käib kõige selgemalt seoses teise inimesega — temas me näeme kõige  paremini tema enesele-olemist —, kuid see laieneb põhimõtteliselt kõikidele paarilistele. Ma ei taju ka näiteks koera pelgalt kui objekti või masinavärki (kui homogeenset eneses-olu), vaid eeskätt koera kui olendit, kes on endale; me tajume, et koer vaatab meid, et koeral on pilk. Võib-olla eneseteadvust kitsas mõttes iseloomustabki võime omistada enesele-olu põhimõtteliselt kõigele. See tähendab ühtlasi, et inimene on võimeline kohtlema iga teist olendit kui subjekti, kui 7  See on üks aspekt Gabriel Tarde’i “elementaarse ühiskondliku sündmuse” analüüsis: “[S]ubjekti suhe objektiga, kes ise on subjekt […] on tajuva olendi tajumine, tahtva olendi tahtmine, uskuva olendi uskumine, [...] kelles tajuv isik  peegeldub ja keda ta ei saa eitada, eitamata iseennast” (Tarde 1999: 55).
Search
Tags
Related Search
We Need Your Support
Thank you for visiting our website and your interest in our free products and services. We are nonprofit website to share and download documents. To the running of this website, we need your help to support us.

Thanks to everyone for your continued support.

No, Thanks